Hull on roninud hullumaja katusele ja keeldub sealt alla tulemast. Võimuga alla tuua ei saa teda ka, sest niipea kui redel maja najale asetatakse, astub hull katuse servale ja ähvardab alla hüpata. Arstid on juba üsna nõutud.
Õnnekombel marsib mõne aja pärast mööda rühm sõdureid. Veebel peatab rühma ja pärib, milles asi. Näe, istub teine seal, ja ei kavatsegi alla tulla, seletatakse talle..
“Olge mureta,” ütleb seepeale veebel. “Küll mina ta alla toon.”
Veebel Magnusson läheb maja juurde, toetab mõlemad käed vastu selle seina ja hüüab hullule:
“Tule otsekohe alla, muidu lükkan maja ümber!”
Hull läheb näost kahvatuks ja ronibki kribinal-krabinal alla.
Enne kui sõdurid jälle edasi marsivad, küsib närvikliiniku peaarst vaikselt ühelt soldatilt:
“See oli osavasti tehtud. Aga mida oleks teie veebel teinud siis, kui tema jutt poleks patsiendile mõjunud?”
“Oh, ta oleks maja ümber lükanud,” vastab sõdur muretult. “Tema on meil nii hull küll.”
