Howard oli terve päeva end süüdlasena tundnud.
Ükskõik kuidas ta ka ei üritanud juhtunut unustada, see ei õnnestunud.
Tema hinges oleksid nagu head ja halvad jõud võitlust pidanud.
Iga natukese aja tagant kuulis ta, kuidas üks sisemine hääl oleks nagu teda lohutanud: “Howard, ära muretse selle pärast. Sa ei ole ju esimene arst, kes magas oma patsiendiga ja arvatavasti ei jää ka viimaseks.”
Samas tõi aga üks teine hääl teda kohe jälle karmi reaalsusse tagasi: “Howard, sa oled ju veterinaar…!”
Howard oli terve päeva end süüdlasena tundnud
