Hiljuti oli mul sünnipäev.
Hommikul ärgates ei olnud ma just parimas meeleolus. Läksin allkorrusele hommikust sööma ja lootsin, et naine soovib mulle kenasti “Palju õnne sünnipäevaks!” ja ehk annab koguni väikese kingituse.
Tegelikult ütles ta mulle ainult mokaotsast “Tere hommikust!”, ja kogu moos. Ei mingit õnnesoovi.
Mõtlesin, et nojah, nii palju siis abielust, aga lastel on kindlasti meeles. Lapsed tulid kolinal terpist alla sööma ega ütelnud mitte üht sõna. Nii et kui hakkasin tööle minema, oli mul tuju puhta nullis.
Kui ma oma kabinetti marssisin, ütles mu sekretär Lilith: “Tere hommikust, boss! Ja palju õnne sünnipäevaks!” Tuju läks raasuke paremaks – vähemalt ühel inimesel on meeles.
Töötasin kella üheni. Siis koputas Lilith uksele ja ütles: “Tead mis… õues on nii ilus ilm ja täna on sul sünnipäev. Läheks õige kuhugi välja lõunale, ainult meie kahekesi?”
“Aitäh, Lilith!” vastasin talle. “See on parim, mis mu kõrvad täna on kuulnud. Lähme!”
Läksimegi lõunale, aga mitte sinna, kus me tavaliselt käime, vaid väikesesse vaiksesse bistroosse omaette lauda.
Jõime kumbki kaks kokteili ja lõunasöök oli niisama hästi kui viimase peal.
Tagasiteel kontorisse ütles Lilith: “Tead mis, nii kena päev on täna. Me ju ei pea kohe kontrorisse tagasi minema?”
“Ma arvan ka, et ei pea.”
“Käime õige minu juurest läbi,” pakkus ta. “See on siinsamas ümber nurga.”
Läksimegi. Kui kohale jõudsime, ütles ta: “Kui sul midagi selle vastu ei ole, siis käin korraks magamistoas ära. Tulen kohe tagasi.”
“Jah” vastasin veidi ärevalt.
Lilith kadus magamistuppa. Mõne minuti pärast tuli ta sealt välja, käes sünnipäevatort! Tema kannul tulid elutuppa mu naine, lapsed ning suur hulk sõpru ja kaastöötajaid, kes kõik laulsid “Õnne soovime sul.”
Mina vaid istusin seal.. diivanil.. ihualasti..
