Heites pilgu poja tuppa, tunnetas isa kohe, et midagi ei klapi.
Tuba oli väga korras ning voodi oli tehtud. Isa hakkas muretsema. Kuid pinge kasvas veelgi, kui ta nägi laual valget ümbrikut tekstiga “ISALE”.
Värisevate kätega avas ta ümbriku.
“Kallis isa. Ma kirjutan Sulle seda kirja raske südamega ja mul on väga kahju.
Ma lahkun oma tüdruksõbraga ning ei taha Sinuga ja emaga tülitseda. Mari näitas mulle, mis asi on kirg.
Kuid ma ei usu, et te oleksite ta heaks kiitnud, kuna tal on tätoveeringud ning needidja rõngad. Lisaks kannab ta liibuvat nahka ja on minust oluliselt vanem.
Ta ei ole mulle lihtsalt meelelahutus. Ta on rase.
Mari arvab, et me saame õnnelikuks. Tal on metsas haagissuvila ja küttepuud kogu talveks. Me mõlemad unistame paljudest lastest.
Mari tegi mulle ka selgeks, et marihuaana ei ole halb asi. Me kasvatame seda koos ning vahetame teiste kommuunielanikega kokaiini ja ekstasi vastu.
Iga õhtu me palvetame ja palume, et teadlased leiaksid AIDSI vastu rohtu, siis saaks Mari terveks. Ta on paranemist väärt.
Isa, ära muretse, ma olen juba 15 ja suudan enda eest hoolitseda. Kunagi me tuleme kindlasti teie juurest läbi ja te saate näha oma lapselapsi.
Armastusega, Jüri
P.S. Isa, kõik kirjutatu ei ole tõsi. Ma olen Kalle juures. Ma lihtsalt tahtsin Sulle näidata, et hinded minu lõputunnistusel ei ole kõige hullem asi, mis võinuks juhtuda. Helista, kui olete emaga maha rahunenud ja ma võin koju tagasi tulla.
