Füüsika-, matemaatika- ja inseneritudengitele anti igaühele 150 eurot ja öeldi, et nad peavad täpselt kindlaks tegema, kui kõrge on mingi hotell.
Kõik kolm jooksid õhinal ülesannet täitma.
Füüsikaüliõpilane ostis mõned stopperid, hulga kummipalle, taskuarvuti ja kutsus kokku mõned sõbrad.
Ta pani ühe neist katusele, ülejäänud alla pealtvaatajaid eemale hoidma, laskis ülalt palle alla loopida, mõõtis palli kukkumiseks kulunud aega ja arvutas niimoodi hotelli kõrguse.
Matemaatikaüliõpilane ootas, kuni päike hakkas loojuma, otsis siis välja malli, mõõdulindi, mõõtis varju pikkuse ja langemisnurga ning, kasutades trigonomeetriat, leidis ehitise kõrguse.
Kui need kaks tudengit järgmisel päeval tulevase inseneriga kokku said, oli tollel hirmus pohmakas.
Kui siis matemaatik ja füüsik temalt küsisid, kuidas tema hotelli kõrguse leidis, vastas ta:
“Läksin hotelli administraatori juurde, andsin talle 10 eurot ja küsisin, kui kõrge see hotell on. Ja kui vastus käes, jõudsin ilusti “happy hour’i” ajaks hotellibaari!”
Füüsika-, matemaatika- ja inseneritudeng
