Ema sõidab ootamatult külla oma tudengist pojale Jaanile, kes elab üürikorteris, ja leiab sealt eest kena neiu.
Pärast õhtusööki teatab poeg emale:
“Ma tean, ema, mida sa mõtled, aga minu ja Mari vahel pole midagi! Me oleme kõigest korterikaaslased, sest kahe peale tulevad kulud väiksemad.”
Nädal pärast ema külaskäiku pöördub Mari Jaani poole:
“Pärast seda, kui su ema meie juures õhtust sõi, ei suuda ma kuidagi hõbedast suhkrutoosi leida! Ega ometi tema seda võtnud?”
“Ma ei usu, aga ma kirjutan talle,” vastab Jaan.
Ja poeg saadab emale meili:
“Kallis ema! Ma ei taha öelda, et sina võtsid meie suhkrutoosi, samuti ei ütle ma, et sa ei võtnud… Aga fakt jääb faktiks: pärast sinu külaskäiku on suhkrutoos kadunud. Armastusega, Jaan.”
Varsti tuleb emalt vastus:
“Kallis poeg! Ma ei taha öelda, et sa Mariga magad, samuti ei ütle ma, et sa ei maga…
Aga fakt jääb faktiks: kui Mari magaks oma voodis, oleks ta suhkrutoosi juba ammu üles leidnud. Armastusega, ema.”
Fakt jääb faktiks
