“Nii, minu olukord on selline. Ma olen ema jaoks peaaegu 7 kuud olemas olnud. Esimesed paar kuud olid suurepärased. Kui ma nutsin, ta võttis mu kohe sülle ja söötis mind – igal ajal, nii öösel kui päeval. Ja siis juhtus midagi.
Viimase kahe nädala jooksul on ta proovinud terve öö jooksul magamist. Algul ma arvasin, et see on lihtsalt üks faas, aga see läheb aina hullemaks. Ma olen rääkinud ka teiste beebidega ja see tundub olevat päris levinud probleem peale meie 6-kuuseks saamist.
Aga asi on selles, et ega neil emmedel ei ole ju vaja eriti magada. See on lihtsalt harjumus. Paljudel neist on olnud võimalus juba 30 aastat magada ja nad lihtsalt ei vaja seda enam. Nii et, ma katsetan ühte plaani. Kutsun seda ise “Segavaks piripilliks” ja see näeb välja nii:
Esimene öö:
Nuta iga kolme tunni tagant, kuni Sulle süüa antakse. Ma tean – see on raske. On väga raske näha, kuidas ema su nutu peale endast välja läheb. Aga tuleta endale meelde – see on talle ainult kasulik.
Teine öö:
Nuta iga kahe tunni tagant, kuni Sulle süüa antakse.
Kolmas öö:
Nuta iga tunni tagant. Enamik emasid hakkavad peale kolme ööd sellele juba kiiremini reageerima. Mõned emad on kavalamad ja osutavad kauem vastupanu. Sellised emad võivad seista su toa lävepakul ja teha tundide kaupa: Shhh! Ära anna alla! Ma ei väsi kordamast: Järjekindlus on asja võti! Kui sa lased tal kordki tervel ööl jutti magada, ootab ta seda iga öö. Ma tean, et see on raske! Aga ta tõesti ei vaja seda und – ta võitleb lihtsalt muutustele vastu!
Kui sul on eriti suurt vastupanu osutav ema, võid nutmise umbes kümneks minutiks lõpetada, umbes nii pikaks ajaks, mil ta jõuab oma voodis jälle uinuma hakata. Ja siis hakka jälle nutma. See hakkab lõpuks toimima, usu mind! Mu emme oli kunagi öösel 10 tundi jutti üleval, nii et ma tean, et ta suudab seda.
Eile öösel ma nutsin iga tunni tagant. Sa pead otsustama, et jääd sellele kindlaks ja siis selle ellu viima. Ole järjepidev!
Ma nutsin igal põhjusel, mida ma suutsin välja mõelda. Mu magamiskott kõdistas mu varbaid. Ma tundsin, et linal on üks volt sees. Mu mängukaar tegi seinale hirmutava varju. Ma krooksusin ja see maitses nagu pirn. Ma ei olnud lõunast saati pirne söönud – mis jama sellega on? Kass ütles “mjäu”. Ma peaks ju seda teadma, ema ütleb seda päevas umbes 20 korda. Haha.
Ükskord ma nutsin ainuüksi selle pärast, et mulle meeldis, kuidas mu hääl emme poolsest beebimonitorist kostus.
Sul on liiga külm, liiga külm, täpselt paras – vahet ei ole! Jätka lihtsalt nutmist!
See võttis küll veidi aega, aga toimis. Ta toitis mind kell 4 öösel! Mu plaan on see homme öösel juba 3:30 peale saada.
Sa pead tasamisi neid vahesid lühendama, et ta sisemine kell saaks sellega harjuda.
Vahel kutsub mu ema abijõudu appi – saates näiteks isa enda asemel. Aga ära muretse!
Issid ei ole loodud ilma uneta olema. Nad peavad vastu ainult mõned korrad, enne kui lepivad kaotusega ja jälle emme saadavad.
Ja ühtlasi ole ka une-lammaste ja vihma krabistamisega ettevaatlik. Mulle meeldib anda emmele valelootust, et vihmapladin mind uinutada suudab. Ma teesklen und, panen silmad kinni, lasen emal oma voodisse tagasi jõuda ja siis üllatan teda äkknutuga..
Kui ta mu hälli juurde piisavalt kiiresti ei tule, võtan appi võltsköhimise ja lämbumishääled- see paneb teda voodi poole lausa jooksma!
Praegusel hetkel ma olen juba positiivselt meelestatud – ühel hetkel ta hakkab ise ka aru saama, et tal ei ole vaja magada!
PS! Ära lase nendel kummist asjadel ennast lollitada- ükskõik kui kaua sa neid ka ei imeks – sealt ei tule piima! Usu mind!”
