Eesti rahvas tĂ”useb viimaks Reformierakonna valitsuse vastu ĂŒles ja peaminister RĂ”ivasel tuleb Tallinnast pĂ”geneda.
Ta tÔmbab selga juba aastaid varuks hoitud naisteriided, paneb pÀhe paruka, meigib end, vÀrvib huuli ja laseb siis Stenbocki majast jalga.
Vabaduse vÀljakule jÔudnud, tahab ta proovida, ega teda Àra tunta.
Ta ligineb ĂŒhele vanaeidele ja kĂŒsib:
âKuule, memm, kas sa tunned mind?â
âMuidugi tunnen. Sa oled ju Taavi RĂ”ivas!â
âKuidas sa mu Ă€ra tundsid?â
âKuidas sind mitte tunda, Taavi? Ma olen ju JĂŒrgen Ligi!â