Buss on teel Kirovi linna, on palju sõitjaid, akna ääres istub noor isa oma nii umbes 4-aastase pojaga. Lapsed selles eas muudkui küsivad kõike, ka see poiss pole erand…
Isa peab seletama kõike: „See on traktor, mis seal põldu künnab, see on bensiinijaam, siit saavad autod ja bussid bensiini…“ jne jne.
Järgneb küsimus: „Kui palju aega läheb, kuni me Kirovisse kohale jõuame?“
Isa: „Juba lähedal oleme, varsti jõuame!“
Saabub raudteeülesõit, mis on suletud, tõkkepuud on all.
Buss peatub. Sealsamas kõrval aasal on mõned lambad, kaks lehma ja noor pull.
Laps: „Kes need on? Mis nad teevad?“
Isa: „Noh, need on lehmad, see üks seal on pull, need on lambad, söövad siin rohtu, jalutavad…“
Bussis on vaikus, juht on mootori välja lülitanud, kõik reisijad kuulavad seda jutuajamist isa ja poja vahel.
Ja siis juhtubki ootamatu – pull ligineb ühele lehmale, kargab sellele selga ja alustab teatud protseduuriga.
Reisijad ootasid hinge kinni pidades küsimust. Sest ega see tulemata kindlasti ei jää….
See võttiski vaid hetke ja siis see küsimus tuligi: „ Issi, mis nad seal teevad?“
Maad võttis kurjakuulutav vaikus. Isegi kärbsed lõpetasid sumisemise. Möödus mitu sekundit, mis tundusid tundidena, kuid siis reisijate pilkudest kõrvuni punaseks värvunud näoga isa teatas:
„Pull vaatab, kui kaugel on Kirov…“
Naerupahvak bussis oli nii kõva, et kostus kindlasti Kirovini välja…
Bussisõit Kirovisse
