Hommikusooja teki all
järsku külmad varbad.
Või vahel öösel voodi ees
pimedas tardunud kuju-
ema, halb oli uni, ma kardan!
Pallimängust sinine silm
ootab külmakotti.
Rattaga kukkudes viga sai sõrm,
puhastus-plaaster, õue tagasi, hopsti!
Punupats kiigel slehvist lahti vajus..
Ema, pliis aita barbile kleit panna selga.
Ise piilub altkulmu, egas ma pahane ole,
et töötegemist segab
ja väike hurmur sõnab, et
võin täna öösel pugeda tema voodi
kui seekord ehk mina pelgan…
Aeg muutub. Ja inimesed ajas.
Vähem ukakat ja mina-priid…
Tänapäeva põnnid rohkem teavad tõesti
x-boksi, playstationit ja wii’d.
Ema-lapse tunded jäänud siiski samaks.
Vahet pole, mis aastatuhat, sajand.
Armastust aeg kaasa ei vii.
Armastust aeg kaasa ei vii
