Ühes suguvõsas olnud läbi põlvede enamus mehi moosekandid.
Saabus siis aeg ka pesamunal lõplikult instrument valida ja tõsisemalt õpinguid alustada.
Nõu andsid jõudumööda kõik, kuid kõige auväärsema nõu oli järgmine:
“Tead poiss, mina olen kogu oma elu flööti mänginud, nii üle Euroopa kuulsates orkestrites kui siinsamas tuletõrje duhhavois, ja ma ütlen sulle ühte: ära sa flöödimängijaks küll hakka!
“???”
“No vaata, no kohe enne esimest ilmasõda, ma olin siis veel noor flöödimees, mängisime Istanbulis Türgi sultan Mehmetile. Talle väga meeldis ja ta käskis kõigile orkestrantidele anda nii palju raha, kui pilli sisse mahub. Suure trummi sisse mahtus üle 10 000 mündi, Tuuba sisse 7 tuhat, isegi viiuli ja klarneti sisse mahtus nii palju, et mehed said päris rikkaks.
Aga flöödi sisse ei mahtunud mitte ühte mündi poegagi…
Teine kord, kahekümnendate lõpus, esinesime Saksa kantsleri erapeol. Vana Müllerile ka hirmsasti meeldis meie mäng ja jälle käskis meile raha anda, palju pilli sisse mahub. Tuuba sisse mahtus paarkümmend tuhat, trummi sisse viisteist, viiuli sisse ja isegi klarnetisse sai ka hulga raha panna, kuid flöödi sisse mahtus vaid kaks rullikeeratud kümnemargast…
Aga teise ilmasõja ajal kästi meil mängida Mussolinile. Tollele, näed, ei meeldinud meie mäng ja ta käskis meil pillid p*rsse pista.
Tuuba ja trumm ei mahtunud, klarnet ja viiul ka ei mahtunud , ükski pill ei mahtunud peale flöödi…
Too mahtus kuni teise oktavi la bemollini…”
Ära sa flöödimängijaks küll hakka!
