Ameerikas leitakse ühe pilvelõhkuja alt alasti mehe laip.
Koguneb rahvast, uudistatakse, läheneb ka politsei.
Laip pannakse autosse ja politsei pöördub rahva poole, et ehk oskab keegi informatsiooni anda.
Esile astub noor kena naine ja ütleb, et tema teab asja päris täpselt, et surnud mees oli keegi Venemaa kodanik.
Ja naine alustab oma jutustust:
“Noh, sõidan mina oma Fordiga, nii 140 miili tunnis, nagu meil ikka kombeks on. Tahavaatepeeglist näen, et taga kakerdab mingi Vene trandulett, nii nagu neil kombeks on. Võtan kiirust maha, et teda mööda lasta, nagu meil kombeks on. Aga tema sööstab mulle tagant sisse, nagu neil kombeks on. Väljun autost ja vabandan, nagu meil kombeks on. Aga temal rusikas püsti, sõimab ja vannub, nagu neil kombeks on. Et asja kuidagi lepitada, kutsun ta baari, nagu meil kombeks on. Ja tema tulebki, nagu neil kombeks on. Tellin pitsi viskit, nagu meil kombeks on, tema aga, plärts, pudel viina, nagu neil kombeks on. Et suhtlus ikkagi eriti ei suju, kutsun ta koju visiidile, nagu meil kombeks on. Ja tema jälle nõus, nagu neil kombeks on. Mõtlen siis, et flirdiks ka natuke, nagu meil kombeks on. Aga tema asub kohe asja kallale, nagu neil kombeks on. Äkki heliseb uksekell ja mu mees tuleb koju. Mõtlen siis, et tutvustan venelast ka oma mehele, nagu meil kombeks on. Aga tema kohe, mauhti pea ees, aknast välja, nagu neil kombeks on…”