Alpinismigrupp jääb Himaalajas laviini alla.
Pärast laviini jõuab sündmuskohale lumeinimene, kel õnnestub päästa üks noor neiu.
“Mul pole sulle päästmise eest millegagi tasuda,” ütleb neiu. “Võibolla ma tuleksin sulle naiseks?”
“Mis see naine on?” küsib lumeinimene.
“Noh, teen süüa ja õmblen riideid,” seletab neiu.
“Mul pole seda vaja,” vastab lumeinimene. “Mina söön taimi ja juuri, seljas kannan aga loomanahku.”
“Noh, aga ma siis armastan sind…”
“Kuidas see käib?”
“Lähme koopasse, ma näitan.”
Poole tunni pärast tuleb lumeinimene koopast välja, pühib higi ja pomiseb:
“Mida kõike veel vanas eas teada ei saa… Ja mina purustasin sellega pähkleid!”
