Tulnud kord metsa sõjakomissariaat.
Karu mõtlema, et vist võetakse nüüd ära. Tulnudki kutse.
Tuiab siis kurvalt metsas ringi, ise ajusid pingutades, kuidas ära pääseda.
Jänes tulnud vastu, rõõmsalt kepseldes.
Karu küsinud, et miks nii rõõmus.
Jänes vastanud: “Ära pääsesin!”
“Kuidas?” imestanud karu.
“Kõõrdsilmad olid!” kiitles jänes.
Selle peale karu paluma: “Jänes, kõik teavad, et sa ilmatuma kaval oled, aita mind ka hädast välja!”
Jänesel karust kahju, vajunudki mõttesse. Äkki karanud püsti: “Lööme sul hambad välja, siis mõtlevad, et sa sõjaväe jaoks juba liiga vana oled!”
Karu olnud kavalast plaanist vaimustuses.
Mõeldud, tehtud. Võtnud siis jänes kaika ja andnud karule vastu hambaid. Karul kohe sahtel puhas.
Jooksnud kohe seejärel kommissariaati.
Järgmisel päeval kepsleb jänes muretult metsas ringi, laseb veel viletki.
Karu tulnud vastu. Jänes kohe küsima: “Kuidas läks? Kas pääsesid ära?”
Karu mõmisenud vastu: “Jah, pääsesin, kuid sellepärast, et lampjalad olid……”