Kindral läks ühel pühapäeva õhtul kontrollima ühe väeosa kasarmut. Linnaload lõppesid ja kõik sõdurid oleks pidanud olema kasarmus. Aga võta näpust, kasarmu tühi ja ei ühtegi hinge. Lõpuks jookseb üks sõdur hingeldades kindrali juurde, lööb kulpi ja kannab ette: „Härra kindral. Vabandage, et natuke hiljaks jäin. Käisin tüdrukuga kohtamas ja jäin bussist maha. Siis võtsin takso aga see läks teel katki. Laenasin teeäärsest talust hobuse, aga see suri teel. Viimased 10 kilomeetrit jooksin. Jõudsin hilinemisega.“
Kindral oli küll skeptiline, et nagunii valetab kuid otsustas, et mees vähemalt kohal ja lubas sõduril oma teenistust alustada. Minut hiljem saabus hingeldades terve jagu sõdureid. „Härra kindral. Vabandage, et natuke hiljaks jäime“, kandis jaoülem ette. Käisime tüdrukutega kohtamas ja jäime bussist maha. Võtsime taksod aga need läksid teel katki. Laenasime siis teeäärsest talust hobused, aga need surid teel. Viimased 10 kilomeetrit jooksime. Jõudsime hilinemisega.“
Kindral muutus veel skeptilisemaks, vaatas neile silma aga otsustas, et kuna esimese sõduri jättis karistamata siis ei hakka ta ka neid karistama. Lubas sõduritel teenistust alustada. Ei läinud kaua, kui veel üks sõdur jooksis hingeldades kohale. „Härra kindral. Vabandage, et natuke hiljaks jäin. Käisin tüdrukuga kohtamas“, alustas sõdur ettekannet.
„Las ma arvan mis edasi sai“, katkestas kindral irooniliselt sõduri ettekande. „Te jäite bussist maha. Siis võtsite takso aga see läks teel katki.“
„Ei läinud katki“, vastas sõdur. „Terve tee oli surnud hobuseid täis ja võttis hiiglama aja, et neist mööda saada!“
Linnaloal
