Noor arst on esimest korda psühhiaatriahaigla rahutute haigete osakonnas tööl.
Ta jalutab parajasti mööda koridori, kui kuuleb äkki selja taga samme.
Arst vaatab ärevalt selja taha ja näeb patsienti, kellel on käes tool.
Arst kohkub ja paneb jooksu, hull järele.
Arst lisab kiirust, kuid hull ei jää kuidagi maha.
Lõpuks jääb puruväsinud arst lõõtsutades seisma ja ootab värisedes, mis edasi saab.
Hull paneb tooli põrandale ja lausub viisakalt:
“Võtke palun istet, doktorihärra!”
