Draakon püüab metsas hundi kinni.
“Näed, kirjutan siia üles – hunt, hallivatimees, üks tükk,” teatab ta hundile. “Täna tuled minu juurde lõunale ja ma söön su ära. On kõik selge?”
Hunt: “Sain aru!”
Draakon: “Küsimusi on?”
Hunt: “Ei!”
Astub draakon edasi ja püüab rebase kinni.
Draakon: “Vaata reinuvader, kirjutan siia üles – rebane, punase kuuega, punase sabaga, üks tükk. Täna tuled minu juurde õhtusöögile ja ma söön su ära. On kõik selge?”
Rebane: “Sain aru!”
Draakon: “Küsimusi on?”
Rebane: “Ei!”
Draakon astub edasi ja lõpuks õnnestub tal ka jänes kinni püüda.
Draakon: “Vaata kikk-kõrv, kirjutan siia üles – jänes, hall, pikkade kõrvadega, üks tükk. Homme hommikul tuled minu juurde hommikusöögile ja ma söön su ära. On kõik selge?”
Jänes: “Sain aru!”
Draakon: “Küsimusi on?”
Jänes: “On küll! Kas võib ka mitte hommikusöögile tulla?”
Draakon: “Võib! Tõm-ban ni-me ma-ha!”
Siit moraal: kes oma suud lahti teha ei oska ja pimesi kõigile kuuletub, see ka nahka pannakse!
