Lõpuks koitis ka see päev, mil Aabram sai loa lahkuda kodumaale.
Vend Iisak oli ainuke, kes teda lennujaama saatma tuli.
Kõik oli muidu hästi korraldatud – kingsepp Iisak oli Aabrami kingakontsad ilusti õõnestanud ja kalliskivid sinna peale pannud…
Aabram muidugi pabistas, kohe hirmsasti.
Läks viimasel hetkel venna juurde ja koos mindi peldikusse.
“Armas vend,” ütles Aabram, “minu süda aimab halba, vahetame kingad ära!”
“Ära nüüd ikka hulluks ka mine!” rahustab Iisak. “Ei juhtu midagi, korralik töö sai ju tehtud!”
“Vahetame ära või jään siia WC-sse!” teatab Aabram ja võtab kingad jalast.
Mis parata – Iisak nõustub.
“Oh-hoo, jälle üks eksinu teel Mekasse – Tel Avivi?” imestab tollimees ja algab ikka üks nõuetekohaselt põhjalik läbiotsimine.
Lõpuks lõigatakse ka Aabrami kingad tükkideks. Aga ei leita midagi…
“Kuidas ma siis nüüd lennukisse saan?” küsib Aabram. “Mul ju teisi kingi pole….Kas sokkides???”
Tollimees ei oskagi midagi kosta.
Sügab end üle kere ja küsib: “Kas siis keegi teid saatma ei tulnud?”
“Vend Iisak tuli…” poetab Aabram.
“Võtke siis tema kingad! Mis temal selle vastu saab olla?” soovitab tollimees.
Ja vend Iisakul polnudki midagi selle vastu…
Juut lennujaamas
