Kaev, kits ja mees

Leiab mees kaevu.
Vaatab sisse – midagi ei näe.
Kohutavalt sügav, kohutavalt pime.
Sülitab. Kuulatab. Midagi ei kuule.
Võtab kivi, viskab kaevu, ei midagi!
Viskab tellise. Ikka ei midagi!
Vaatab: maas on raske raudtala.
Viskab selle. Ei kuule ikka midagi!
Vaatab ringi, mida veel visata, kui äkki näeb: tuleb kits, kiirel sammul, otsejoones kaevu poole!
Jõuab kits kaevuni ja ei vaata ringigi, vaid hüppab otse kaevu!
Mees ei saa asjast aru.
Vaatab veel kaevu, et mis kurat see siis on.
Sel ajal tuleb teine mees ja küsib, kas mees pole ühte kitse näinud. 
“Nägin, nägin! Just praegu hüppas kaevu!” 
“Kus ta siis hüpata sai, ta oli mul ju raudtala külge kinni seotud?!?”