Sõbranna tuli mulle külla ja me jäime pikemalt hilja peale istuma.
Nii et otsustasin minna teda saatma.
Aga mu spordipükstel läks kumm katki, sidusin püksid ülevalt kokku, millega juhtus, mingi traadijupiga – öösel pole ju midagi näha.
Sain sõbranna marsuuttakso peale pandud ja hakkasin koju tagasi kõndima, kui äkki põõsastest hüppas välja kaks bandiidi näoga meest:
“Noh, Kiisuke, tore, et saabusid! Võta riidest lahti, kui elada tahad!”
Ehmatasin muidugi, aga olin sõnakuulelik – hakkasin pükstel elektrijuhtmete sõlme lahti harutama.
Mehed muidugi märkasid seda ja küsisid, et mis juhtmed need veel on.
Äkki lõi mulle pähe mõte – mul tekkis šanss!!!
“Praegu, – räägin, – saad teada, “JUMALASALGAJA”. Allah Akbar”!!!
Sportlased need mehed muidugi polnud, kuid oma jooksuga oleksid nad koju olümpiakulla küll toonud…
