1950.aastatel ühes Venemaa külas.
Oblastikomiteest saabunud lektor kõneleb kolhoosnikele: “Tuleb saavutada selline seis, et teil kasvaks mais nagu elektripostid!”
“Aga meil juba on nii!” kostab hääl saalist.
“Tuleb kasvatada niisugused lambad, kes oleksid nagu lõvid!” jätkab lektor.
“On olemas!” hüüab keegi saalist.
“Ja lehmi peab olema laudas nagu raamatuid kapis!”
“Aga meil juba on!” kostab taas saalist.
“Las nüüd see seltsimees tutvustab meile oma eesrindlikke kogemusi,” teeb lektor saali ees koha vabaks.
“Meil kasvab mais tõesti nagu elektripostid – põllul on taimede vahe vähemalt 10 meetrit…,” selgitab kolhoosnik. “Lambad on ka nagu lõvid – kaela ümber on veidi villa ja saba otsas ka veel pisike tutike… Ja lehmad seisavad meil laudas nagu raamatud kapis – kui ühe vahelt välja tirid, siis kukuvad kõik teised ümber….”
