Vene naftapuurijate grupp organiseerib ühes Tai mereääreses hotellis korraliku joomingu: nõud pekstakse kildudeks, mööbel puruks, personal visatakse basseini. Välja kutsutud politseinikel õnnestub venelased suure vaevaga jõuga maha rahustada ja oma numbritubadesse magama panna.
Seepärast magavad raskes joomaunes mehed maha hommikul rannale paiskunud tsunami.
Keskpäeval ärkab grupijuht kohutava pohmelliga, läheb rõdule suitsetama ja näeb, et kogu hotelli ümbruskond on täielikult purustatud. Ta saab ühe hetkega kaineks, jagab endale valusaid kõrvakiile ja hädaldab:
„Oh, kurat! Seda me kinni maksta ei jõua!“