Vanamees sõidab oma jalgrattaga iga nädal oma sõbra juurde. Tal võtab see aega kaks tundi, kohale jõudmise ajaks on kokku lepitud kell kaks. Ühel korral jääb ta aga teele asumisega hiljaks ning üritab kohale jõuda tunniga. Väsimusest kokku-kukkumas, jääb ta ühe mäetipu otsa seisma.
Kõrval peatub uhke sportauto Corvette ning juht küsib, kas ta vajab abi.
Mees vaatab kella ning näeb, et reisija juba istub kaassõitja istmel, seetõttu pärib, et kuda ta abi saab anda. Juht ütleb, et tal on köis pagasiruumis ning selle võib ratta külge siduda. Siis ta saab liikuda kiiremini.
Väga hea, lausub vanamees. Hakkvad siis liikuma, juht veel hõigub, et kui ta liiga kiiresti sõidab, siis karjugu piip-piip-piip.
Vanamehele see meeldib ning auto keerab kiirteele. Seal lähevad mehe silmad kiiruse tõttu hirmust suureks.
Vahepeale sõidetakse mööda ühest politseiautost. Politseinik teatab peakorterisse: “Hei, nägin siin ühte õige kummalist asja. Üks Corvette sõidab siin Ferrariga võidu. Corvette järel sõidab aga 160 kilomeetrit tunnis jalgrattur ning muudkui karjub piip-piip-piip, nagu tahaks mööda minna.”
