Üks noor teismeline tütarlaps töötas vabal ajal prostituudina.
Mõistetavatel põhjustel hoidis ta oma tegevust kiivalt saladuses ka oma vanaema eest.
Ühel ilusal kevadõhtul aga tegi kohalik politsei oma järjekordse haarangu lõbumajas ning arreteeris grupi prostituute, nende seas ka meie kõnealuse noore tütarlapse.
Prostituutidele anti korraldus üles rivistuda maja ees oleval kõnniteel.
Ja kes muu juhtus sealt mööda minema, kui mitte noore tütarlapse väike väeti vanaemake!
Loomulikult sattus meie kõnealune tütarlaps meeleheitesse.
Ja otse loomulikult märkas vanaema oma lapselast, astus lähemalt ja küsis kohe uudishimulikult:
“Armas laps, miks sa siin ometi niimoodi rivis seisad?”
Meie kõnealune tütarlaps ei soovinud kohe kindlasti avaldada oma väikest saladust ning mõtles kiirelt välja väikese jutukese:
“Vaata vanaema – mõned head inimesed jagavad tänaval möödakäijatele apelsine. Ja ma ootan hetkel järjekorras, et kah mõned apelsinid endale saada…”
“Oo kui kena neist,” lausus vanaema. “Ma arvan, et ma võtan mõned apelsinid ka endale,” ning nende sõnadega astus vanaema rivi lõppu.
Samal ajal aga astus politseiohvitser tütarlapse juurest tütarlapse juurde ning küsitles järjest neid kõiki.
Lõpuks jõudis ohvitser rivi lõppu, meile nüüdseks tuttavaks saanud tütarlapse vanaema juurde.
Ohvitser oli täiesti jahmunud.
Kogeledes küsis ta: “Aga… te olete ju nii vana… kuidas te nendega hakkama saate…?!?”
Vanaema vastas heatahtlikult: “Pojake, siin ei ole ju midagi keerulist! Ma võtan oma proteesid suust, tõmban neil naha maha ja lihtsalt imen nad tühjaks!”
