Eesti keele tunnis seletab õpetaja tinglikku kõneviisi ja palub lastel moodustada lauseid sõnadega “ilmselt” ja “kuna”.
“Ilmselt täna vihma ei tule,” ütleb Mari, “kuna taevas on selge.”
“Tubli, Mari! Juku?”
“Vanaema võttis ajalehe ja läks põõsastesse…”
“Aga Juku, kus on siis ilmselt ja kuna?”
“…ilmselt sitale, kuna lugeda ta ei oska!”
