Vana ja väsinud koer lipsas mu aeda.
Tal oli kaelarihm kaelas ja pealtnäha oli ta toidetud, nii et ma arvasin, et tal on ikkagi kodu olemas.
Mulle järgnedes sisenes ta majja ja heitis esikus vaibale magama.
Tund hiljem ta ärkas, läks ukse juurde ja ma lasin ta välja.
Nii kordus see nädalaid – koer tuli lihtsalt tunnikeseks minu juurde magama.
Panin ühel päeval ta kaelarihmale sildi:
“Igal pärastlõunal tuleb Teie koer minu juurde uinakut tegema.”
Järgmisel päeval, kui koer uuesti tuli, oli silt asendatud:
“See koer elab neljalapselise perekonna juures – ta tahab puhata, kas ta võiks homme uuesti tulla?”
