Vassili Ivanovitš ja Petka langesid valgete kätte vangi.
Nad lükati mingisse pimedasse keldrisse ja valmistuti piinama.
Tšapajev räägib Petkale: “Vaata, Petka, me oleme kommunistid ja seepärast on meie kohustuseks igasugust piinamist külma rahuga taluda!”
“Vannun oma esiisade luude juures, et ma ei tee suudki lahti!” tõotab Petka.
Esimesena viidigi Petka piinamisele.
Veerand tundi oli vaikus, siis aga kostis metsik karje.
Kui Petka tagasi kongi toodi, ütles Vassili Ivanovitš põlglikult:
“Miks sa, lojus, bolševikke häbistasid!?!”
Selle peale jutustas Petka:
“Mind viidi ühte tuppa ja küsiti: “Kas hakkad rääkima?” Mina ütlesin “Ei!” Siis tõmmati mind sõlme, kuid mina vaikisin. Tõmmati kahekordselt sõlme, kuid mina vaikisin endiselt.
Siis tõmbasid nad mind kolmekordsesse sõlme, kuid mina ei teinud mitte ühtki piuksu. Järsku aga näen, et minu silmade ees virvendab kellegi p*rse. Noh, lõin siis sellele hambad sisse…”
