Vaimuhaiglasse tuli mees, kes tundus olevat täiesti mõistlik ja arusaaja.
“Miks te siia tulite?” imestas valvearst.
“See on tingitud ühest kurbloolisest kurioosumist,” selgitas haige. “Asi algas sellega, et mina abiellusin ühe lesknaisega, kellel on täisealine tütar. Meie pulmapeol armus minu lesestunud isa minu naise tütresse ja abiellus hiljem temaga. Selle tagajärjel sai minu naine oma äia ämmaks, minu võõrastütar sai minu võõrasemaks ja minu isa minu väimeheks.
Kui nüüd minu naine poisslapse ilmale tõi, sai temast minu isa naisevend. Minu võõrastütar aga sai ühtlasi oma venna vanaemaks, sest poiss oli tema võõraspoja poeg.
Kuna mina sain oma isa võõrasisaks, on minu poeg minu isa poolvend ja minu naine sai oma tütre miniaks.
Kui mina olen oma võõrasema võõrasisa, siis on minu isa ja tema naine minu kasulapsed, aga minu isa ja minu poeg on vennad.
Minu naine kui minu võõrasema ema on minu vanaema. Mina aga olen oma poja vennapoeg ja ühtlasi ka enda vanaisa.
Kui aasta hiljem suurenes mõlema perekonna liikmete arv ühe tütre võrra, siis ei suutnud ma enam loogiliselt meie sugulusvahekordi analüüsida. See, mida ma seni suutsin tajuda, muutus sedavõrd sogaseks, et kui selles ka midagi loogilist võib olla, siis kaotab inimene mõistuse.