Juulal oli väga liiderlik mees, kes pettis oma naisukest nii, kuis jaksas.
Ja kui siis Juhan kord oma maise teekonna lõpetas, mattis Juula ta kenasti maha.
Läks natukene aega mööda ja Juula süda ei andnud rahu, mõtles ikka, kas taat on nüüd lõpuks ometi rahu saanud.
Läks ja kaevas haua lahti…
Keda aga kirstus polnud, oli Juhan!
Oli vaid kiri: “Armas Juula! Olen siinsamas kõrvalplatsil Maali juures. Sinu Juhan.”
