Õde Mary oli väga kohusetundlik nunn.
Peale oma nunnakohustuste käis ta ka aktiivselt kohalikus haiglas patsiente külastamas ja nende eest hoolitsemas.
Ühel päeval haiglast tagasi sõites sai ta autol kütus otsa.
Tal ei olnud aga paremat anumat kui siiber.
Nunn jalutas rahulikult natuke vähem kui kilomeetri kaugusel olevasse tanklasse ja võttis sealt siibritäie kütust ning jõudis ilusti enda autoni tagasi.
Selleks ajaks, kui õde Mary hakkas siibrist kütust autosse kallama, oli lähedal asuv valgusfoor punaseks läinud ja mitmetes autodes ootavad inimesed jälgisid, mida ta teeb.
Kui ta oli siibri tühjaks kallanud, avas üks pealtvaataja autoakna ja hõikas: “Ma vannun, et kui see nüüd käima ka läheb, siis ma hakkan usklikuks!!!!”
