Juhtusid kord ühes kupees sõitma noor nunn ja seltskonnadaam, kui mitte öelda eliit- tüdruk.
Nunn ei saa pilku kupeenaabri kallitelt riietelt ja ehetelt.
Lõpuks küsib: “Andke andeks, kas see ilus kett teie kaelas on kullast?”
“Kullast ikka, kõige kõrgema prooviga.”
“See on vist väga kallis…?”
“Oh ei, üks öö armastust…”
Nunn hakkas kohe palveid lugema ja risti ette heitma.
Tüki aja pärast uuesti:
“Aga see käevõru teie randmel, kas see on hõbedast?”
“Oh ei! See on valge kuld, briljantidega…”
“Ka vist väga kallis…?”
“Ei üldse…üks öö armastust…”
Jälle nunn taob risti ette ja pomiseb palveid.
“Aga see kasukas, on see rebasenahast…?”
“Ei, ole…” naerab ilmadaam. “See on ju soobel ja maksma läks üks öö armastust…”
Nunn upub palvetesse.
Hilja õhtul jõuab nunn sihtkohta, läheb kloostrisse ja sulgub oma kambrikesse, kus palvetab hardunult.
Peale keskööd koputatakse tasakesi nunna uksele:
“Varvara!!!”
Nunn ei ava.
“Varvara!!!”
Ei mingit elumärki…
Ja nii mitu korda.
Lõpuks nõuab mehehääl karmimal toonil:
“Õde Varvaaraaa!!!”
Nunn vastab:
“Teie, isa Fjodor, minge ka puu taha oma barbarissikommidega!!!”
