Ühel ilusal suvehommikul nägi Aadu, et tema koeral oli hammaste vahel surnud naabrimehe küülik. Aadu ehmus väga. Oli ju naabrimees äkilise loomuga ning armastas oma küülikut väga. Aadu haaras koera lõugade vahelt küüliku, vannitas seda, kuivatas fööniga, kammis karva ja asetas küüliku tagasi puuri.
Nädalavahetuse grillipeol küsis naabrimees Aadult kas too teab, et nende küülik on surnud.
“Mis juhtus”, pärib Aadu silmad pärani peas.
“Ei tea”, vastab naabrimees. “Suri vist mingisse haigusesse. Matsime maha ja kujutad sa pilti. Järgmisel päeval oli küülik üles kaevatud, puhtaks küüritud ja tagasi puuris. On ikka haigeid inimesi siin ilmas!”
