Tsiklimehed reisil.
Kuna ükski mees ei tahtnud tuba jagada Mihkliga, kes hirmsasti norskas, otsustasid mehed, et õiglane on liisku visata ja kordamööda oma rasket saatust jagada.
Esimesel hommikul tuli Peeter trepist alla, juuksed sassis ja silmad punased peas.
“Mees, mis sinuga juhtus?” küsisid üllatunud sõbrad.
“Mihkel norskas nii kõvasti, et ma lihtsalt istusin ja vaatasin teda kogu öö…” ohkas väsinud Peeter. Järgmisel hommikul kordus Jüriga sama vaatepilt – juuksed püsti peas, silmad verd täis valgunud, astus ta väsinult trepist alla.
“Mees, mis sinuga juhtus? Sa näed kohutav välja!”
“Mihkli norskamine viib katuse minema, ma ei saanud kogu öö magada!” kurtis Jüri.
Kolmas öö oli Kalevi kord.
Kalev oli päikesest parkunud vanemapoolne, karvane ja turske biker, mees mis mees…
Järgmisel hommikul tuli ta alla hommikusöögile, puhanud silmad lustakalt säramas.
“Tere hommikust!” hüüdis Kalev reipalt.
Ülejäänud seltskond ei suutnud oma silmi uskuda.
“Kuidas see sul õnnestus???” ahhetasid nad.
“Noh, läksime õhtul tuppa ja heitsime vooditesse. Ma läksin enne magama jäämist veel Mihkli voodi juurde, patsutasin teda õrnalt tagumiku peale ja andsin põsele head-ööd-musi. Selle peale tõusis Mihkel istukile ja valvas mind kogu öö…” seletas Kalev muiates.
