Arved oli tõsine eesti mees.
Ükskord Türgis turismireisil olles armus Arved ilusasse türklannasse.
Ja jäigi tema juurde elama.
Läksid kuud, kõik sujus.
Ühel õhtul ütles naine:
“Tead, meil on kõik hästi aga külaelanikud suhtuvad sinusse tõrjuvalt. Usk on teine. Peaksid usku vahetama.”
Kutsutigi vaimulik, see valas kausi pühitsetud vett täis, surus Arvedi pea vette ja pomises:
“Oli Arved – nüüd Ahmed, oli Arved – nüüd Ahmed…….”
Ja elu läks edasi.
Ükskord kodumaal käies, tõi Arved-Ahmed kaasa põrsa.
Naine kurjustama:
“Mida sa tegid?!? Tead ju küll, et sead ei ole meie pool sallitud!”
“Pole probleemi!”
Surus põrsal pea ämbrisse ja podises:
“Oli põrsas – nüüd lammas, oli põrsas – nüüd lammas……..”
