Üks vanem itaallane läks preestri juurde pihile:
“Isa, Teise maailmasõja ajal ilmus mu ukselävele kena naisterahvas ja palus sakslaste eest pelgupaika. Peitsin ta pööningule ja vaenlased ei leidnudki teda üles.”
“See oli õilis tegu, mu poeg! Jumalal ei ole siin sulle küll midagi andeks anda, mine rahus oma teed.”
“No asi on natuke hullem… Ma andsin kiusatusele järele ja käskisin tal pööningu rendi eest seksiga tasuda,” jätkas vanamees.
“Hea küll…ajad olid keerulised ja õigupoolest võtsid sa ju väga suure riski. Kui natsid oleks su teo avastanud, oleks sul täbarasti läinud. Ma olen kindel, et jumal oma lahkuses ja halastuses kaalub su headuse ja halbuse ära ning ta annab sulle andeks.”
“Suur aitäh lohutuse eest! Kas ma võin siiski veel ühe küsimuse esitada?” pärib mees edasi.
“Muidugi, mu poeg!” vastas preester.
“Kas ma peaksin talle ütlema, et sõda on läbi…?”
