Vanaeit kohtab noormeest.
“Kulla noormees, ära vaata mind nii imelikult! Tegelikult olen ma noor imeilus printsess. Aga kuri võõrasema, nõid selline, moondas mu ära! Sa aita mind. Suudle mind kirglikult huultele ja lase ma andun sulle! Siis nõidus kaob ja ma seisan imekenana jälle su ees.”
Noormees suudleski ja nad vallatlesid ka…
Noormees lamab alles sirakil maas, kui vanaeit püsti tõuseb, seelikuid raputab ja irvitab: “Äh, suured mehed, aga ikka usuvad veel muinasjutte!”
