Šotlane suvitas Pärnu kuurordis.
Kohalikud said sest kuulda ja üks naine vedas kihla, et nädala pärast on šotlane abielusadamasse tõmmatud.
Naine üüris šotlase naabrusse toa.
Hommikul, kui šotlane rõdul võimles, ilmus naine kõrvalrõdule, tõmbas sõõmu õhku sisse ja astus tagasi tuppa.
Šotlast hakkas asi huvitama.
Kuuendal õhtul jõudis ta külaskäiguni ja nagu muuseas päris ta, et mida naine hommikuti rõdul teeb.
“Ma einestan seal,” ütles naine. “Mulle pole rohkem vaja kui sõõm õhku.”
Šotlane oli nii õnnelik, et tegi kohe abieluettepaneku.
Kihlveoga võidetud summa eest korraldas naine aga vägevad pulmad.
Pulmajärgsel päeval kattis naine jälle toreda laua.
“Kas meile tuleb külalisi?” küsis mees.
“Ei, see on ainult meile kahele,” vastas naine.
“Aga mina sõin juba eile kõvasti ja sina pidid üksnes õhust elama?! Kas see pole liigne raiskamine?” imestas šotlane.
“Võib olla küll,” kehitas naine õlgu, “aga pärast tänast ööd ma enam õhku ei pea…”
