Rikas juut Rabinovitš on suremas.
Ta pärandab oma kõrtsi vanemale pojale, kes on töökas ja ajudega kutt.
Ülejäänud varanduse saab noorem poeg, kes on joodik ja ringitõmbaja.
Rabi läheb surevat vanameest õnnistama ja proovib talle ääriveeri selgeks teha, et noorem poeg joob isa päranduse ju poole aastaga maha.
“Ma tean seda!” vastab Rabinovitš. “Aga kus mujal ta need rahad ikka maha joob, kui siin linnas on üksainus kõrts?!”
