Rekkajuhid seisavad puntras ja ajavad juttu, ent üks nende seast on puudu.
Juba on väljas pime ja õhtu käes, kui viimane mees ka saabub.
No ootajad muidugi pärima, et kus nii kaua olid.
Saabuja räägib siis pika pinnimise peale.
“No suri mul masin mäejalamil välja, käima ei läinud, ei teadnud, mida teha, ei tahtnud seda briketikoormat ka üksi jätta….Siis aga peatub üks sapakas, mille juht ütles, et ma trossiga end tema külge kinnitaksin ja ta veab mind käima. Mina muidugi suure häälega naerma. Ütlesin talle, et võtan tal suhu, kui see tõesti korda minema peaks!”
Kuulajad siis pärima, et noh, mis edasi sai…
“Ärge mulle enam iialgi sapakatest rääkige…! Mitte iialgi!!!” käratab rekkajuht vihaselt.
