Kunagi tegeles Toomas puuraiumisega. Ühel korral metsa minnes kukkus Toomasel mootorsaag jõkke. Tom hakkas nutma. Ootamatult avanes taevas ja Issand Jumal küsis:
– Miks sa halad?
– Miks ma ei peaks nutma, kui mul kukkus saag vette ja ma kaotasin ainsa vahendi, millega elatist teenida.
Jumal tõstis jõest kullast sae ja küsis:
– Kas see on sinu saag?
Toomas vastu, et ei ole.
Jumal tõstis jõest hõbedast sae ja küsis:
– Kas see on sinu saag?
Toomas vastu, et ei ole.
Jumal tõstis siis jõest tavalise sae ja Toomas tunnistas selle omaks.
– Ma näen, et sa oled aus inimene ja täidad minu käsulaudu, ja seetõttu kingin sulle kõik kolm saagi.
Toomasel läks sestpeale kõik hästi, kui ükskord kukkus jõkke tema naine. Ta puhkes taaskord kibedasti nutma. Ja jälle ilmutas end Issand Jumal.
– Miks sa halad?
– Miks ma ei peaks nutma, kui mu naine kukkus jõkke.
Siis võttis Jumal jõest Anu Saagimi ja küsis:
– Kas see on sinu naine?
– Jah, see on minu naine – vastas Toomas rõõmsalt.
Jumal sai vihaseks:
– Sa oled mulle valetanud, miks sa seda tegid?
– Vaata, oo Jumal, – vastas Toomas – selle pärast, et muidu oleks tekkinud üks metsik tohuvabaohu. Kui ma oleksin vastanud „ei”, oleksid sa jõest võtnud Liis Lassi, ja ma oleksin uuesti vastanud „ei”. Siis oleksid sa võtnud välja minu naise, ma oleksin öelnud, et tema see on, ja sa oleksid kõik kolm mulle kinkinud. Teades oma naist, võin kindlalt öelda, et sellest oleks tulnud massimõrv, mida sina, Jumal, kindlasti ju ei taha…