Professor oma autojuhile:
“Ma pean täna taas loengu pidama. Seekord ühes Tallinna ülikoolis. Aga seal mind keegi nägupidi ei tea. Sa oled mind juba kümme aastat sõidutanud ja iga kord auditooriumis istunud mind oodates…sul peaks see asi ju selge olema? Seega, me teeme täna nii – sina pead minu eest loengu ja hoopis mina sõidutan seekord sind!”
Autojuht pidas endamisi aru ja arvas, et tuleb huvitav päev.
Nad vahetasidki kohad.
Kohale jõudes kõndis autojuht enesekindlalt ees ja professsor lentsis tagasihoidlikult tema järel.
Saalis pidas autojuht loengu.
Kõik kuulasid tähelepanelikult.
Professor istus ukse lähedal ja mudis imestusest mütsinokka.
Loeng meeldis kõigile.
Aplodeeriti mitu korda.
Ja siis juhtus ootamatu – püsti tõusis üks üliõpilastest ja ütles:
“Palun vabandust, tavaliselt pole siin kombeks lisaküsimusi esitada, aga mul on üks raske küsimus ja ma siiski tahaks hirmsasti teada….” ja järgnes viieminutiline seletus teda huvitava teema kohta, kus ta kasutas mitmeid raskeid termineid, mis olid autojuhile täiesti tundmatud.
Kui üliõpilane lõpetas, siis teatas autojuht ülbelt:
“Ja seda te kutsute raskeks küsimuseks? Teate, sellele suudab vastata isegi minu autojuht! Kohe ta vastab teile…”
Ning autojuht lahkus saalist ja läks autosse ootama…
