Prantslanna on enda ette võtnud kergelt lõhnastatud paberilehekese ja kirjutab sellele:
“Minu kallis, ma igatsen sinu järele lausa kohutavalt! Ma palun sind väga, et tuleksid homme õhtul minu juurde, et saaksime koos õhtust süüa ja nii edasi…Suudlen sind sama tugevalt, nagu sind armastan!”
Allkirja asemel surub naine teksti alla oma huulte jäljendi ning topib kirjakese ümbrikusse.
Siis aga jääb ta mõttesse, ise omaette aru pidades: “Kellele ma selle nüüd saadan? Kes peaks homme õhtul kõige tõenäolisemalt vaba olema – kas Andre, Jean või Julien?”
