Merejalaväelane saadeti ühte väikesesse linna.
Linna jõudes olid aga kõik hotellid puupüsti täis.
“Ma pean saama mingi toa…” oigas mees, “kas või ainult voodikoha, mul täiesti kama…”
“Mul on kahekohaline tuba, milles magab üksinda üks poiss õhujõududest,” ütles hotelli juhataja.
“Usun, et tal oleks hea meel, kui peaks maksma ainult pool summast. Aga seal on üks aga… Mees norskab nii, et ka naabertubades ei saa inimesed magada…”
“Pole probleemi!” ütles merejalaväelane rõõmsalt. “Võtan selle toa!”
Järgmisel hommikul tuli mees hommikusöögilauda mõnusa oleku ja säravate puhanud silmadega.
“Kuidas magasite?” uuris juhataja.
“Paremini, kui kunagi varem!”
“Ja mehe norskamine ei seganud üldse?” imestas juhataja.
“Ei, ma panin ta mõne minutiga vaikima…”
“Tohoh, mis trikiga siis!?”
“Ta oli juba voodis ja norskas, kui ma tuppa sisenesin,” selgitas merejalaväelane. “Ma kummardasin ta kohale, suudlesin põsele ja ütlesin: “Head und, kaunitar!” Ülejäänud öö lamas ta hiirvaikselt oma voodis ja jälgis mind…”