Põder kukub auku.
Mingi aja pärast kukuvad sinna veel hunt, karu ja rebane.
Istuvad augus, välja ei saa ning nälg tuleb peale.
Peavad siis koosoleku ja panevad hääletusele otsuse, et põder tuleb ära süüa.
Põder muidugi kaotab hääletuse.
Ütleb siis teistele: “Hea küll, olen nõus, et sööte mu ära. Aga enne veel – kui olin väike, siis ema kirjutas mulle taguotsa peale ühe juhise, et kui peaksin hätta sattuma, siis loeksin sealt, mida teha. Kuna ma ise sealt lugeda ei saa, siis ehk aitate mind ja loete, mis seal kirjas, äkki on sellest abi.”
Teised siis kobivadki põdra selja taha lugema ta ema kirjutatud tarkust.
Põder pole ka uimerdis, äsab neile tagumiste jalgadega nii, kuidas jaksab.
Karu ja rebane saavad kohe otsa, hunt jääb veel viimaseid hingetõmbeid tegema ja mõtleb:
“No ma igavene loll! Mis asja ma sinna taha küll ronisin, ma ei oska ju lugedagi!!!”
