Reisijad istuvad lennukis ja ootavad, millal piloodid kohale ilmuvad, et saaks juba teele asuda.
Viimaks ilmuvadki esimene ja teine piloot lennuki tagaotsas nähtavale ja lähevad mööda vahekäiku piloodikabiini poole.
Reisijate suureks üllatuseks näib, et mõlemad piloodid on pimedad.
Esimene piloot otsib teed valge kepiga, teine aga kasutab juhtkoera.
Mõlemal on ees mustad prillid.
Nii nad piloodikabiini kaovadki.
Reisijad arvavad esialgu, et tegu on mingi vembuga, aga nende üllatuseks hakkab lennuk mööda stardirada edasi ruleerima.
Reisijad sosistavad ärevalt üksteisega, samal ajal kogub lennuk järjest kiirust.
Ärevus reisijate seas kasvab.
Kui stardiraja lõpuni on jäänud veel napid kümme meetrit, kõlab salongis kohutavate karjatuste koor.
Kõigi kergenduseks rebib lennuk end viimasel hetkel siiski maast lahti.
Piloodikabiinis ohkab teine piloot kergendatult ja ütleb esimesele: “Tead, ühel päeval võib juhtuda, et reisijad ei hakkagi karjuma ja me saame surma…”
