Vanamees, kes eluaeg kuskil külakolkas elanud, sattus linnas käies lennuväljale. Näinud selle ääres väikest lennukit seismas, läks ta piloodi juurde:
“Kas sa sõidutaksid mind koos mooriga? Elu sees pole maapinnast kõrgemale saanud.”
“Saab tehtud,” oli piloot nõus. “Lepime aga selliselt kokku, et kui sa kasvõi kordki häält teed, siis maksad mulle topelthinna, kui ei tee piuksugi, saad ilma rahata.”
Vanamees oli nõus, ronisid lennukisse ja veidi hiljem olid juba õhus. Lendur tegi seal järjest mitmed kõrgema pilotaaži figuurid, kuid vanamees oli vait nagu siga rukkis. Kui nad taas maa peal tagasi olid, ütles piloot tunnustavalt:
“Sa oled kõva vanamees! Sinust palju nooremad on röökinud endid kasvõi hingetuks sellise lennu juures. Raha ma sinult ei võta nagu kokku leppisime, kuid ütle mulle nüüd ausalt, kas mitte kordagi ei tulnud tahtmist veidi häält teha?”
“Üks selline moment oli, kui vanamoor lennukist välja kukkus, kuid ma mõtlesin, et mis see minu kisa enam aitab.”
