Lennuvälja stardirajal seisab lennuk. Kuna käib pilootide streik, siis oodatakse streigimurdjaist piloote. Lõpuks sammuvad lennuki poole kaks meest: ees kõnnib vennike, kes valge kepiga teed kobab, tema järel aga teine, käsi esimese õlal.
„See on küll mingi nali!“ mõtlevad reisijad.
Aga uksed sulguvad, mootorid käivituvad ja lennuk kihutab mööda stardirada minema. Rada lõpeb ja lennuk sööstab otse lennuvälja piirava metalltara poole. Sada meetrit! Viiskümmend! Kolmkümmend! Kümme!
„A-a-a-a-a-a-a!“ karjatavad reisijad kooris.
Lennuk tõuseb viimasel hetkel järsu kaarega taevasse. Piloodikabiinis ütleb üks pime piloot teisele:
„Täna läks küll üle noatera. Minu arust hakkavad nad iga korraga järjest hiljem karjuma.“
