Kolm neidu satuvad pärast surma paradiisi.
Peetrus selgitab neile reegleid:
“Võite teha, mida soovite, aga vaadake ette – meil on siin palju pardipoegi, kellele ei tohi mitte mingil tingimusel peale astuda! Selle eest saab koheselt karistada!”
Paari päeva pärast astub üks uustulnukaist kogemata pardipoja peale.
Kõlab taevane äike ja Peetrus ilmub kohale ühe erakordselt inetu mehega.
Ta ühendab neiu ja mehe käeraudadega ning teatab:
“Nüüd oled kümme aastat selle mehega ühendatud. Olgu see sulle karistuseks!”
Mõni päev hiljem astub teine neiu pardipoja peale ja Peetrus ühendab ta karistuseks mehega, kes näeb välja nagu Quasimodo.
Kolmas neiu käib päevad läbi hirmunult kikivarvul ega astu ühelegi pardipojale peale.
Nädala pärast toob Peetrus tema juurde mehe, kes on kaunis nagu Apollon.
“Taevas hoidku, mille eest selline õnn?!” hüüatab neiu käsi plaksutades.
“Ma ei tea, millega sina selle ära teenisid, aga mina igatahes astusin pardipoja peale…” vastab ilus mees ohates.
