Oxfordi meesõppejõududel oli jõe peal üks saareke, kus nad käisid päikest võtmas nii, nagu Jumal neid ilmale oli toonud.
Ühel ilusal suvepäeval eksis sinnakanti üks paat naistudengitega.
Ja siis läks lahti hirmus sagimine.
Kõik, kes said, rabasid linad ja käterätid ning sidusid need ümber niuete.
Ainult üks professor, kes oli tuntud oma ekstsentrilisuse poolest, mähkis endale rätiku ümber pea.
Kui teised tema käest hiljem selgitust nõudsid, miks ta nii käitus, vastas ta:
“Ma ei tea kuidas teiega lood, aga mind tuntakse ikka nägupidi…”
