Noorpaar oli just abiellunud ja veetis oma esimest pulmaööd noormehe vanemate
juures. Hommikul teeb tal ema suure ja piduliku hommikusöögi,läheb trepile ja kutsub kõik sööma. Natukese aja pärast läksid kõik alla peale noorpaari.
Peale pikka ootamist, hakkas pere ilma nendeta sööma. Ema küsis:
“Imelik miks küll meie noorpaar sööma ei tulnud?”
Peigmehe väikevend vastu:
“Ema, ma arvan, et…”
“Ah ole vait, ma ei taha teada mida sa arvad!” nähvas ema, kuna ei tahtnud kuulda 8 aastase kohatuid kommentaare. Lõunaks oli jälle viimase peal laud kaetud aga noori ei kusagil. Lauda koristades õhkas, ema jälle, et ei tea kuhu noorpaar küll jäi Jälle üritas noorem vend oma arvamust avaldada, kuid ema sundis ta kohe vait.
Õhtusöögil juhtus sama asi ja lauas tekkis arutelu selle üle miks noored ei ole toast väljas käinud ega ei ole terve päev söönud. Väikevend jälle üritas:
“Ema ma arvan, et…”
“No mida sa siis arvad?” küsis ema järsult.
“Mul on tunne, et kui mu vanem vend tuli õhtul alla vaseliini järgi võttis ta kogemata hoopis minu mudel-lennuki liimi!”
